Kristjan tunnistab, et enne Austraaliasse reisimist mõlkusid tema mõttes erinevad hirmud ning kohalike ütlus oma maa kohta näis paika pidavat. "Nii nagu selle riigi inimesed oma mandri kohta ütlevad: kui sa ei saa hukka meres, hukud sa hiljemalt rannas. Kui sa isegi seal jääd ellu, siis keskmaal oled sa lõpuks oma otsa leidnud," kirjeldab Kristjan värvikalt.
"Lugesin kõikide nende mürgiste loomade, putukate kohta. Seal on kõige suuremad krokodillid ja mis iganes," ahhetas telemees. Aga võta näpust - hirmul on hoopis uued silmad. "Loomulikult oli mul ikka hirm naha vahel - katsusin läbi kõik padjad, tekid, linad - kõik selle värgenduse. Ja mida ei olnud? Ei olnud mürgiseid madusid, ei näinud me ühtegi krokodilli vabas looduses ja ka putukaid mitte!" imestas Kristjan.
Esimene lähem kohtumine Austraalia kohaliku loodusega leidis Kristjani jaoks aset hoopis omaenese kodumaa kamaral, isiklikus elutoas. "Ühe võtsime ikkagi kaasa sealt, kogemata," tõdes Kristjan. "Kui mul oli kohver pooleldi lahtipakituna suure toa põrandal, siis abikaasa õhtul avastas ühe sellise sajajalgse sealt roomamast."
"See vaeseke tuli küll teisele poole maakera ära, aga oma lõpu ta seal leidis!" selgitas Kristjan, et vähemasti oma suurimate hirmude teemadel kulges reis igati edukalt.
Vaata intervjuud Kristjani (ja hiljem ka Teeduga) artikli päisest ning heida pilk ka meeleolukale "Kaks kanget Austraalias" saateesitusele!
