Kui sõda puhkeks Eestis, kas jääksid või põgeneksid?
“Olen mõelnud selle peale väga palju. Nagu ma kujutan ette ka paljud kaasmaalased, et mida ma siis teeksin. Esiteks, kui selline olukord päriselt kätte jõuab, siis alustame sellest, et plaan võib olla ju suur ja mõte võib olla hea, aga me kunagi ei tea, mis hakkab juhtuma. Kõik mõtlevad, et muidugi, kui sõda puhkeks, siis enamus inimesi läheksid ära tõenäoliselt. Kes ikka tahab sõjas kaasa teha või osaleda, aga me ei tea kunagi, mis hakkab juhtuma.”
“Kas me jõuame, kas on need võimalused, kas lennukid lendavad, kas laevad sõidavad. Mina olen valmis kõige hullemaks ja olen mõelnud enda jaoks selgeks, et kuna mul on oma üksus, kus mul on kujunenud välja väga head sõbrad, siis ma võin ju tahta minna, aga ma ei saa neid alt vedada. Seda enam, et olen meedik ja kui mingi jama on majas, siis mul on võimalus päästa võib-olla kellegi elu. Ma tahaks uskuda, et mul on olnud väga ilus lapsepõlv ja väga ilus elu siin Eestis. Ma olen selle üle väga tänulik. Keegi peab ju Eesti eest välja minema.”
Kui mina ajateenistuses metsalaagris olin, kulus jao peale, jaos oli kuus meest, kaks kasti viina nädalas. Kas tänapäeva võitlejad on sama tugevad?
“Viina joomises või? Ma ei tea, minul kogemus puudub, võib-olla seal miinipildujate osakonnas on kõvem võtmine. Aga ei, meie teeme ikkagi tõsist asja. Iga asja jaoks oma hetk. On okei vahepeal tõsta pitsi ja lüüa kamraadidega kokku, aga saan aru, et see on naljaga pooleks küsimus.”
Mida arvab abikaasa, et sinust on saanud avaliku elu tegelane, keda kohtab nii kollases Kroonikas kui mujal?
“Eks tal on kahetised tunded. Ma arvan, et kui oleks tema valida, siis kellele ikka meeldiks, et temast kirjutatakse.”
“Aga ma arvan, et ta on leppinud sellega. Õnneks see kõik on kuidagi tulnud tasapisi. Ma ei ütleks, et ma nüüd mingi giga-kuulus olen. Aga ma arvan, et see tuntus või see, et mingi grupp inimesi teab mind, see on tulnud tasapisi ja sellega harjub ära.”
Kui raha poleks probleem, siis mida sa teeksid oma eluga?
“Mina olen seda meelt, et midagi peaks tegema. Kindlasti oleks esialgu lahe puhata, niisama olla ja mõelda omi mõtteid, aga see ju viskab ka mingi hetk üle, sest sa pole kunagi rahul sellega, mis sul on.”
“Midagi peaks tegema, aga ma ei kujuta ette. Tõesti, ma ei kujuta ette. See on väga hea küsimus, aga ma arvan, et kui mul oleks raha tõesti lõpmatult, siis võtaksin mingi tähtsama rolli Eesti meediamaastikul. Ostaksin endale raadiomaja või meediamaja ja kujundaksin seda:”
Kui saaksid valida ainult ühe mälestuse, mida elu lõpuni meeles pidada, siis millise valiksid?
“See on küll paras pähkel. Las ma mõtlen, mida ilusat üldse elus on juhtunud. Kindlasti on neid asju palju. Tead, kaks hetke on elus, mille ma välja tooks. Kuna me oleme, see kõlab klišeena ja väga igavalt, aga kuna me oleme abikaasaga nii kaua koos olnud, siis see, et tema minu ellu tuli.”
“See, et tema minu valis, on tegelikult andnud mulle võimaluse tulla Tallinnasse ja teha seda, mida ma teen. Tema on selles süüdi. Öeldakse, et naine on mehe kael. Pea tihti vaatab igas erinevas suunas, aga naine paneb kõik jälle õigesse perspektiivi. Selle üle olen väga tänulik.”
“Ja ma ütleks, lapsepõlv vanaema juures tundub kuidagi nii ilus. See, et ma sain kasvada kuskil põldude vahel ja heinaküünides möllata ja kõike seda kogeda, mida tänapäeva lastel tihti ei ole."
Kas sinu tööpäev raadios ongi kella kümneni või on see eetriväliselt pikem?
“Tead, ma teen päris palju siin. Mulle endale meeldib mõelda, et olen nagu Sky Plusi handyman (töömees - toim.). Seal, kus abi on vaja, tulen mina haamriga ja kopsin midagi kokku. Kuidagi on nii läinud, et mul on siin rohkem vastutusalasid kui ainult hommikuprogramm, aga mulle meeldib see.”
“Mul on sõbrad isegi küsinud, et kuule, sa oled seal nädala sees ja nädalavahetusel. Aga õnneks meil on raadiomaagia, mõned asjad saab selle maagia taha peita. Ärge muretsege, puhkuse- ja töötunnid on tasakaalus. Keegi ei hoia mind kinni, kõik on hästi.”
Märtsis vastab küsmustele Maris Järva, oma küsimuse Marisele saad esitada siin!
