Kristjan kirjeldab, et reisil Austraalias sattusid nad üsna paljude eestlastega täiesti juhuslikult kohtu ning võimalusi kaasmaalaste elu-olu sealses riigis näha oli üsna palju. Kirju laekus postkasti hulgaliselt. Küll aga asusid farmid, kus sealsed eestlased elasid, tihtilugu 400-500 kilomeetri kaugusel ning selline kõrvalepõige ei mahtunud plaanidesse. "Teet isegi suhtles seal mõndadega," tõdes Kristjan, lisades, et enamus inimesi elab kaldast 50 kilomeetri kaugusel.
Teedu jaoks osutus üks juhuslik kohtumine kaasmaalasega aga mõnes mõttes suisa saatuslikuks. Plaaniks oli võetud vaadata lähemalt Suurt Vallrahu. "Sealsamas, selle kassa juures, kus saab osta laevapileti vallrahule, saab endale broneerida ja kokku leppida ka langevarjuhüppeid," rääkis Teet.
"Täiesti juhuslikult märkas meie kaameramees Madis silmanurgast tuttavat kuju - see oli tema koolivend Raplast," ei suutnud seltskond juhuse üle ära imestada. "Eesti mees, kes on end Austraalias sisse seadnud ja elab juba üle 10 aasta seal. Kogenud, professionaalne langevarjuinstruktor. See juhus lihtsalt tuli ja ta ütles, et okei, lahe, tulge siis hüppama ka!" kirjeldas telemees.
"Mina ei läinud kuhugi hüppama - aitäh!" itsitas Kristjan kõrval. Ka Teet pidi tõdema, et langevarjuhüoe ei ole eales olnud ta plaanides: "See on midagi, mida ma samutu oma elus pole kunagi mõelnud, et ma tahaks väga teha - ma olen mõelnud, et ma mitte kunagi ei tee seda. Ei taha lennukist alla hüpata!"
Kui aga teisel pool maakera õnnestub kohtuda kaasmaalasega, kes omal alal spetsialistiks saanud ning sellist võimalust pakub - kuidas võikski keelduda. Nõnda sai Teet hakkama ka selle julgustükiga!
Vaata videot artikli päisest!
