Oletan, et sa mängid sarjas vanemat tegelast, kui sa tegelikult oled. Aga mis vanusest algab sinu arvates keskiga?
Ma arvan, et keskiga polegi seotud üldse vanusega, see on mingi vaimne etapp paljude elus.
"Keskea rõõmudes" meil konkreetseid vanuseid pole, aga minu tegelane sisemiselt on kindlasti vanem kui mina päriselt. Ma vist olen ja jään osaliselt alati lapseks, eks see muusika tegemine on ju ka "mängimine" ja mul on stuudios palju mänguasju. Ma arvan, et keskiga polegi seotud üldse vanusega, see on mingi vaimne etapp paljude elus.
Sari räägib küll rõõmudest, aga viitab ka keskeakriisile. Mis on sinu arvates keskeakriisi kõige ehedamad tunnused?
Ma arvan, et see on see moment, kus lapsed on juba üles kasvanud ja vanemad nagu uuesti omaette jäänud. Viimati oldi sellises olukorras noorte ja metsikutena. Nüüd aga vaatab peeglist vastu palju vanem inimene ja tekib küsimus, et kes ma olen ja mida ma tegelikult teen?
See on nagu mingi eksistentsiaalne kriis, kus inimesed mõtlevad, et kuhu need aastad kõik nii äkki kadusid. Põhimõtteliselt tuleb järsult peale FOMO (hirm millestki ilma jäämise ees – toim.), aga sa pole enam noor inimene ja ei tule sellega toime.
Kas oled neist midagi iseenda juures märganud?
Parem elan kahetsedes asju, mida ma olen teinud, mitte kahetsedes asju, mis on tegemata jäänud.
Mis puudutab mind, siis ma kahtlustan, et mul ei tule keskeakriisi mitte kunagi. Ma vist olen piisavalt kompleksivaba ja mul on suhteliselt savi. See on selge, et elu ju läheb koguaeg edasi ja meie ühes sellega. Tuleb ennast tajuda ja minna lihtsalt vooluga kaasa.
Õnneks muusikuelu on pakkunud mulle piisavalt vaheldust ja seiklusi, et ma olen elanud pigem sellise filosoofia järgi: parem elan kahetsedes asju, mida ma olen teinud, mitte kahetsedes asju, mis on tegemata jäänud.