Kristjan, kuulsime, et toimetad ülikoolis, pangas ja Tallinna Tehnikaülikooli Big Bändis, aga kes oled sa veel? Tutvusta end!
Olen muusikagurmaan. Kodune vinüülikogu on kasvanud üle kunagi endale seatud piiri: lubasin, et 500 pealt hakkan ridu harvendama, aga praeguseks on sellele veel sadakond juurde tekkinud. Kõige värskem, mis just eile tolli jõudis, on Pomplamoose – Daft Pomp, ehk siis ühe laheda YouTube’ist alguse saanud Los Angelese bändi kummardus Daft Punki loomingule.
Kuidas sa üldse muusikani jõudsid, kas mäletad esimest momenti, mil ise ka aru said, et tõesti laulda oskad?
Päris esimest ei mäleta, sest laulsin juba lasteaias. Olin väiksena tihti tõbine ja pere ainsa lapsena ilmselt üldse natuke veider. Ehk siis mind kiusati. Kuni ühel peol laulsin „Veskimeest“, pärast mida kõige suuremast kiusajast ühtäkki mu kõige suurem fänn sai. Ja nüüd hiljuti avastasin end Big Bändiga laval heliproovi tehes imestamast, kas see on päriselt minu hääl, mida ma monitoridest kuulen.
Kuna oled juba suure bändiga esinenud, siis ilmselt ei ole su elus enam palju neid, kes sinu lauluhäälest ei teaks. Kas suutsid siiski kedagi üllatada?
Mõned töökaaslased ja tuttavad, kellega viimasel ajal väga tihti ei suhtle, olid küll üllatunud, et mul laulmine nii hästi välja tuleb, aga üldiselt ikka teatakse juba tõepoolest.
Millised olid sinu lähedaste reaktsioonid kui nad saadet nägid? Kelle oma kõige eredamalt meelde jäi?
Saate lõpus vaatasin telefoni ja nägin ämmalt kolme vastamata kõnet. Kindlasti ei plaaninud ma teda eirata, lihtsalt kella kümnest õhtul läheb mu telefon automaatselt öörežiimile ja ei lase kedagi löögile. Saime siiski kohe ka temaga muljeid jagada. Ema oli väga uhke ja õnnelik, et ma koduvideo voorus ka tema õpetustest rääkisin. Ja abikaasa, kellele ma saate käigu kohta paari kuu jooksul ainsamatki vihjet polnud poetanud, suutis poole pealt siiski ära arvata, mis tulemas on.
Kas ja kui palju lootsid sellele, et edukas esinemine saates ka sinu muusikakarjäärile hoogu annab? On sul juba järgmine samm välja mõeldud?
Oleks see saade olnud kasvõi kümme aastat varem, oleks kindlasti rohkem planeerinud. Aga kuna 2009 täitunud unistus bigbändiga laulmisest kestab siiani ja pakub järjest uusi elamusi, ei ole karjääri edendamisele enam niiväga keskendunud. Küll aga ei oska ma headele pakkumistele „ei“ öelda, mis tähendab, et lähiajal võib samme tulla küll. Lihtsalt ma ise pole nende peale veel mõelnud.
Kas ja kuidas valmistasid etteasteks ette? Kas sa üldse magasid eelneval õhtul? Kuidas valisid laulud, kus harjutasid?
Unega õnneks probleeme ei olnud. Laulude valik käis ka üsna kergelt – üks telefonikõne Karl-Erikuga ja oligi plaan paigas (saate toimetustiimi liige). Kõige rohkem pidin harjutama seda laulu, mille esitus polnud üldse garanteeritud – duetti Gretega. Smilersi originaal oli küll tuttav, aga Púr Múddi versioon polnud mu radarile veel jõudnud. Ja nii ma siis sõitsin autoga mööda linna ringi, küsides navigatsiooniäpilt: „Kuhu see tee küll viib?“ (mis siis, et ma seda rida ju tegelikult ei laulnudki)
Kui palju oled varasemalt näiteks soolokarjääriga tegelenud? Palun räägi meie lugejatele lähemalt, kus võime sind varem näinud või kuulnud olla?
Aastal 2006 jõudsime ansambliga Neljapäev lausa raadio Top20 tippu. Laul oli „Punane müts“, millest Janno Trump hiljem ka Big Bändi seade tegi.
