Kuidas pekk päästis elu? Sepo Seeman jagab kõige uskumatumat lugu!

"Näiteks viisid vanaisa ja vanaema Moskvitšiga mu vanavanaema juurde maale seapõrsa, mille nad Haapsalu laadalt ostsid," meenutab näitleja. "Vanaema Maria küsis, et mis selle sea nimi ka on?" Vanaisa Heinrich kostnud vastu: "Ah, mis talle ikka eraldi nime anda, eks ta üks suur sittur ole!" Vanaema leidis: "Viktur? See on naljakas nimi küll!" Nii saigi emisele nimeks Viktor."

Kas mõni maal olemise negatiivne kogemus on olnud selline, millele takkajärgi vaatad hea pilgu ja huumoriga?

Sepo: Kuna Vanamees ja sead on väga lähedased, on ka muusikalis kohe alguses üks stseen, kuidas Vanamees tuleb kirvega ja põssale jääb mulje, et see on tema viimnepäev. Minul on täpselt samasugune lugu elust enesest. Kõik kooliea ja tudengipõlve maasuved möödusid meil malevates, kus tehti heina, kõblati ja toimetati üleüldse kõiki maatöid kolhoosides. Mina olin siis juba väikestviisi komandör ja pidin kogu malevale palgalehtesid tegema, selleks töötunde arvestades. Äkki leidis aset täpselt samasugune stseen nagu muusikalis: tööd ei saa teha, juhtmed on juba täitsa koos, sest vaid 70 meetrit eemal, malevamajast üle tee käib selline seakisa nagu oleks siga aia vahel! Selgus, et oligi – horisontaalsed aialipid, servamata laudadest ning siga oli end kaelapidi poonud sinna vahele, kus aiapulkade vahe läks suuremast väiksemaks. Nii ta seal röökis ja ma nägin esimest korda, mis tähendab väljend nagu "siga aia vahel". Võtsin siis kirve... ja see stseen nägi täpselt samasugune välja. Ma mõistagi ei löönud siga – ta ei olnud nii suur, et oleks pidanud tapamajja viima, vaid armas põssa. Lõin selle aialaua lahti ja päästsin sea elu!

On sul veel mõni tõestisündinud sealugu?

Sepo: Mul olid noore poisi, tudengihakatisena parajasti sisseastumiseksamid. Minu meelest oli tegemist hommikuse kella kuuese bussiga Haapsalust Tallinna. Istusin selles Ikaruses ees, ise jube väsinud. Toona olid veel nõukogude väed sees ja sõjaväes kasvatati sigu kas vahetuskaubana või oma tarbeks – see oli kõva kraam. Vasalemma kandis märkasin, et eespool sõidab tavalisest veoautost natuke suurem ja kõrgem sõjaväevärvides Kamaz, taga tentkate lotendamas. Äkki kukkus sealt tendi vahelt välja üks suur jurakas: purtsti asfaldile! Põrkas üles tagasi ja siis jälle alla: pinn! Bussijuhile saabus selgus: siga! Oligi pesueht siga, suur jurakas, ei tea, oli ta kult või emis. Tõstis end siis jalgadele ja pani sõrgade klõbinal metsa poole ajama! Kuidas ta üldse ellu jäi? Pekk ilmselt põrkab....Sinnapaika see lugu jäi. Aastaid hiljem, kui mul oli noore poisina võimalus töötada Pärnu Endla teatris, hakkaslegendaarne Aare Laanemets üht lugu rääkima. Nii nagu nüüd tehakse suvetükke, käidi tol ajal mammikestel-papikestel abiks remonttöid tegemas ja katuseid parandamas – suvi oli ju vaba, et lisaraha teenida. Aare Laanemetsa sõnul olid nad parajasti ühe mutikese majal eterniiti vahetamas, katuse peal, kui ühel hetkel tulnud taluhoovi suur siga. Keegi ei saanud aru, kust ta ilmus. Ära ka ei lähe! Uuriti naabrite käest, kas on kelleltki plehku pannud. Aga ei, kõigil loomad ja lojused alles. Lõpuks veristatud siga ära. Mina kuulasin kolleegi ja äkki: stopp! Küsisin, oli see koht Vasalemma kandis. Laanemets vastas, et jaa. Kuupäev oli see? Tema vastu, et võis olla küll. Ka kellaaeg klappis. Selguski, et seesama kuulus vene sõjaväe siga kohtus veel Aare Laanemetsaga... nii et legesiga!

Milline on sinu eredaim lapsepõlvemälestus maal olemisest?

Sepo: Maal olen lapsepõlvest alates viibinud väga tihti. Kindlasti tundus linnapoisile – nagu Haapsalu ju on – põnevam sõpradega hoovis mängida, aga maal oli oma võlu. Tädi Hilja, onu Haraldi ja Aini juures Paliveres, kus käisime, valitses puhtus ja kord. See oli hoopis teistsugune maailm – kuidagi korrektne, nn "vanakooli" värk; läbi varvaste lirtsuv virts ei olnud esimene mõte, mis pähe tuleb.

Milline on olnud kõige lemmikum või meeldejäävam osa, mida laval oma karakterina mängida on tulnud?

Sepo: Minu meelest on see lõbus, armas ja tore lugu, mis puudutab. Olles nüüd ka ise kolme lapselapse vanaisa, on endal samasugune mure, et võiks ju rohkem külas käia. Vanamehele ei taha lapselapsed külla minna kuna lähevad hoopis ägedale Plätumaale. Need on olulised kokkupuutepunktid. Eks need pahed, lihtsameelsused ja hea süda... ja naine oli tal ka selline, kes viskus... ei, ma ei too mingeid paralleele! Eks Vanamees saab kõrvetada ka, aga ta on armas tegelane.

Kui palju sa enda karakteriga suhestud? Kas teil on sarnaseid iseloomujooni või ühiseid kokkupuuteid maaeluga?

Sepo: Ma saan varsti ilma grimmita hakkama, tuleb vaid natuke kaalus juurde võtta...Muidugi suhestun! Kõik meie kehastatavad tegelased ju muutuvad meile armsaks, ning et see oleks loomulik ja orgaaniline, me kasvamegi kokku. Ka Vanamees on mind mõjutanud. Loodan, et ma ei ole Vanamehele liiga ka teinud. Nii et temas on väga palju mind ja minus väga palju teda.

Miks on Vanamehest saanud justkui meie kultuuripärand, Eesti Nokia?

Sepo: Kõik me oleme aastakümneid Eesti Nokiat otsinud. Kui nüüd Vanamees on Eesti Nokia, ma kirjutan sellele alla! Ma arvan, et ka autoritel on au – kaua otsitud, kaunikene. Vanamees on lihtne, tahumatu, armas ja hea südamega mees, kes tahab kõike paremat, aga välja tuleb nagu tuleb...

Vanamehe muušikal etendub 22.,23.,24. märts, Alexela Kontserdimajas. 

Pileteid saad soetada siit!